Noorest peast me oleme kõik uljad, teeme lollusi, saame hakkama sigadustega mida me kunagi kahetseme - see kõik on osa vanaks saamisel. Tekivad oskused hoida eemale probleemidest ja leiad sulle parima seltskonna, kellega koos viibida.
Vanemaks saades hakkad muretsema argipäevaprobleemide pärast, ununevad vanad head ajad ja kaovad parimad sõbrad.
Kuid see ei pea nii olema, on inimesi kes ei lase hingel kehaga samas rütmis vananeda.Vanus on ainult füüsiline arv, mille olemasolu meenutab meile pidevalt pass või ID-kaart.
Minu vanaema, kes juba see kevad sõuab 65+ peopraamiga on igati tegus ja muhe naine. Ta tegeleb rahvatantsugrupi juhendamisega, külaseltsi eestvedamisega, põlluharimise ja aiamaaga. Tal ei ole kunagi tegevusest puudust, sõbrannad käivad külas ning samuti käib ta enda sõbrannadel külas. Ka peod ei ole kunagi vanaemale piiriks ette tulnud, igal peol kus vaja on ära käidud.
Vanaema ise ütleb, et hing on poole noorem kui vanus väidab. Aktiivsust tema ellu peaaegu, et ära ei mahugi.
Kui kuulatad jällegi ema ütlemas, et tema hallid kiharad oleks vaja üle värvida või isa toonitab, et tema silmad on vanaduses halliks läinud siis on ikka naljakas mõelda, et inimesed kes on alla 40 kurdavad hallide juuste ja kulunud silmade pärast aga 65+ tädid peavad prallesid ning keerutavad jalga tantsusaalis.
Vanus on just nii suur ja nii ümmargune kui sa seda ise arvad olevat.
Gaidi Kaiste
10.b
No comments:
Post a Comment