Vanus on kõigest number

  Veel mõned aastad tagasi nägin kuidas mõned noored inimesed piinlikust tundes oma vanematega avalikes kohtades käies nendest võimalikult kaugele hoidsid. Või hoopiski vältisid igasugust suhtlust ning tegid näo, nagu nende tegelik eeskuju ei eksisteerikski neist mõned meetrid eemal. Viimasel ajal tunnen aga hoopis vastupidist, hoiakud oleks nagu muutunud.. Noored tunnevad end vanemate inimeste juuresolekul vabamalt ja seda on ka vastupidiselt tunda. Eakamad on rohkem suhtlemisaltid ning koos sallivusega kasvab ka nende aktiivsus ja tahe end noorena tunda.
 Minu vanaisa on ideaalne näide aktiivselt vananeva  inimese kohta. Tema positiivsus on nakkav.
Võimatu on selle vanakese seltskonnast mitte naerusuisena lahkuda. Vanaisa saab sama hästi läbi minu sõpradega kui enda vanustega. Rääkimata sportlikust eluviisist - jalgrattasõidust ja ujumisest. Alati jätkub tal aega ja hoolt teiste jaoks. Iga kell on nii nimetatud "Õie tänava takso" valmis sõitma. Ma arvan, et vanaisa on rohkem kui poole noorema hingega, kui tema tegelik vanus näitab. Seda tõestab nii ülimalt lustlik huumorisoon kui ka romantilisus, mida pole pikk elu suutnud kaotada . Ka kultuur ei ole sellest mehest mööda kõndinud. Ikka ja jälle näen teda teatri uksest sisenemas või kontserdil muusikat kuulamas, ise vaikselt kaasa ümisedes. Tüüpiline vanainimese kibestumine ja rahulolematus on talle võõrad. 
  Selle vana mehe hoiakud ja iseloom tõestavad, et vanus on kõigest number. Mitte ainult väärika vananemise  kui ka armastuse, harituse ja paljude muude tegurite suhtes.