Vanus on kõigest number

Vanus on kõigest number

Paljudel on kujunenud arusaam, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähem aktiivsemaks ta muutub. See lause on mulle alati tundunud kuidagi võõra ja valena, kuigi jah on eakaid, kes tõesti ei ole nii aktiivsed, kas siis mingi haiguse tõttu või siis mõttest, et vanus passis, ei luba enam nii aktiivne olla (kuigi see vabandus on absurdne). Minu vanavanemad on ideaalne näide sellest, et vanus on ainult number ja see ei määra siin elus midagi, tunnen ennast vahel isegi vanaema ja vanaisaga võrreldes vähem aktiivsemana.  Mõlemad nad käivad veel tööl ja naudivad seda, isegi peale tööd on neil veel aega ja tahtmist käia kontsertidel  ja sünnipäevadel, mõnikord ka isegi sanatooriumis. See kõik tuleb neil nii loomulikult ja enamasti unustangi ma ära, et nad on minust natuke rohkem kui viiskümmend aastat vanemad, kuna paar aastat tagasi otsustas vanaema, et hakkab õppima inglise keelt algajale, selle kursuse ta läbis koos oma sõbrannaga. Minu arvates on see väga positiivne, et  leidub eakaid, kes suudavad ja ise tahavad veel olla aktiivsed, seda hoolimata vanusest. Küsisin hiljuti vanavanematelt, et kuidas nad küll nii aktiivsed on, siis vastasid nad, kui hing on noor ja tahtmine asju teha, siis see kõik tuleb loomulikult, kuigi jah vahel ei taha keha hingega sammu pidada, siis tuleb teha väike paus ja uue hooga edasi minna. Kokkuvõtteks võib öelda, et vanus ei määra aktiivsuses rolli, seda teevad positiivne suhtumine ja nauding asjadest mida tehakse.