Kõik jääme vanaks

Noorena, eriti 17. aastasena tundub vanadus kuskil väga kaugel olevat. Praegu ei mõtle sellele, et kunagi võin ka olla hallipäine, kõhukas ja kortsus näoga vanahärra. Ometi ootab see tee meid kõiki ees, sest vanadusest pole mööda hiilinud veel ükski inimene, muidugi välja arvatud need, kes noorena mingil põhjusel on pidanud surema.  Vananeda võib aktiivselt ja passiivselt.
Ka vanadusel on omad võlud. Ega siis ainult noorus pole ilus aeg. Selja taha on jäänud nooruse vallatused, kaasas tohutu pagas elutarkusi ja mälestusi. Põnev on kuulata vanemate inimeste pajatusi nende seiklustest - jätkuks vaid aega rohkem kuulata ja nende elutarkusi enda mällu talletada.
Aktiivselt vananejad osalevad ühiskondlikus elus, tegelevad neile meeldivate hobidega: tantsivad, laulavad, osalevad klubiõhtutel, tegelevad spordiga. Nad on alati röömsameelsed, säravad, nende hing on veel noor. Sellised pensionärid suudavad isegi teinekord palju rohkem, kui mõni noorem inimene. Ega siis aastad loe, vaid ikka see, kuidas end suudad aktiivsena hoida. Haigused ei kipu ka nii kergesti tülitama.
On ka selliseid inimesi, kes tööl olles on aktiivsed ja rõõmsameelsed. Siis tuleb aga pensionile jääda. Äkitselt ei ole enam midagi peale hakata. Tavaliselt need inimesed haigestuvad kohe, kui endale tegevust ei leia; väljas eriti ei käi - heal juhul poes või arsti juures. Osa vanureid veedavad oma viimased elupäevad hooldekodus. Selleks on mitmeid erinevaid põhjuseid, kas pole hooldajat või noored töötavad ja ei saa hoolt kanda ning aidata.
Vananedes võid olla ka rõõmus ja särav, tuleb vaid leida endale meelepärane tegevus. Aktiivselt vananedes püsid kaua hingelt "noorena" ja ehk jääb ka pikalt haigevoodis lesimata. Ka vanadus võib olla tore!