Vanus on kõigest number

Vanus on kõigest number

    Me kõik jääme vanaks. Õnneks juhtub see kõikide inimestega ja see on väga tavaline asi, millele ei mõelda noorena. Mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg, aastad, päevad lähevad. Ja lõpuks lähevad aastad nii kiiresti, et neid ei jõuagi enam lugeda.

    Mulle meenub mu hea vanaisa, kes ei lugenud oma aastaid. Ja milleks seda tehagi, see teadmine ju ei anna midagi juurde,  eriti, kui oled oma elu lõpusirgel. Vanus on kõigest ju number, ei midagi enamat. Tähtsam on hoopis see mida sa tunned, kuidas elad, kellest sa hoolid.

    Minu vanaisa kaotas oma naise raske haiguse tagajärjel,  ta kasvatas üksinda üles kaks väikest poissi, suurteks, tublideks meesteks. Ta ei virisenud ega hädaldanud kunagi. Kui meie, lapselapsed, sündisime,  hakkas ta rõõmuga vanaisaks, kes ootas meid alati. Oma lapsepõlve suvedel olime me alati Tallinnas, vanaisa juures. Kas kahekesi, kolmekesi või kõik neli väikest tüdrukut. Meie vanaisa oli maru sell. Ta oli alati pruun ja päevitanud, me käisime iga päev ujumas. Ta oli sportlik ja terve. Lõhkus ja lappis suure usinusega puid ja aitas oma sugulasi ja sõpru ehitustöödel. Igal hommikul, kui meie veel magasime, käis ta ära turul ja ostis lõunasöögiks vajaliku kraami, et me sööksime ikka head ja tervislikku sööki. Väikesena ma ei osanud mõelda sellele, kui vana ta tegelikult oli ja kuidas ta nii palju teha jaksas ning igale poole jõudis.

   Kui inimene elab täiel rinnal, ei tule tal endalegi mõttesse mõelda, kui vana ta on, ta teeb igapäev oma harjumuspäraseid tegevusi, samal ajal aastate lennus vananedes. Vanus on kõigest number, kui sa suudad ennast aktiivsena hoida.

Pia-Lotta Toom