Vanus on kõigest number

     Me kõik jääme vanaks, tahame me seda või mitte. Vanaks saamine mõjutab inimesi erinevalt, kes muutuvad väga kinnisteks ega taha enam ühiskonnas mingit rolli mängida, aga on ka selliseid inimesi kes ei lase vanusest end kõigutada ja tegelevad kõigega millega nad tegelesid noorenagi.
    Ma loodan, et kui mina ükskord vanaks saan, siis mul on ka jaksu ja tervist olla aktiivne ja tegeleda erinevate tegevustega, sest me kõik elame ju vaid korra ja milleks raisku lasta seda aega mis meile antud on, kui seda võib ka vanas eas väga huvitavalt veeta. See tähendab, et elu ei lõppe keskeakriisiga, kus hakatakse vanaks saama ja elu mõte justkui kaoks. Ehk on just lapsed ja lapselapsed need, mis annavad neile aktiivsetele vanadele seda jõudu ja jaksu enda elud huvitavaks teha ka vanas eas - teha omavanustega kokkusaamisi või ringe, sportida jne.
    Ajad muutuvad ja kindlasti tänastel nooretel, kes on ka kunagi vanad, on teised põhimõtted ja arusaamad vananemisest ja nad ka vananevad teisiti, siiski vanus on ju kõigest number.

Kõik jääme vanaks

Noorena, eriti 17. aastasena tundub vanadus kuskil väga kaugel olevat. Praegu ei mõtle sellele, et kunagi võin ka olla hallipäine, kõhukas ja kortsus näoga vanahärra. Ometi ootab see tee meid kõiki ees, sest vanadusest pole mööda hiilinud veel ükski inimene, muidugi välja arvatud need, kes noorena mingil põhjusel on pidanud surema.  Vananeda võib aktiivselt ja passiivselt.
Ka vanadusel on omad võlud. Ega siis ainult noorus pole ilus aeg. Selja taha on jäänud nooruse vallatused, kaasas tohutu pagas elutarkusi ja mälestusi. Põnev on kuulata vanemate inimeste pajatusi nende seiklustest - jätkuks vaid aega rohkem kuulata ja nende elutarkusi enda mällu talletada.
Aktiivselt vananejad osalevad ühiskondlikus elus, tegelevad neile meeldivate hobidega: tantsivad, laulavad, osalevad klubiõhtutel, tegelevad spordiga. Nad on alati röömsameelsed, säravad, nende hing on veel noor. Sellised pensionärid suudavad isegi teinekord palju rohkem, kui mõni noorem inimene. Ega siis aastad loe, vaid ikka see, kuidas end suudad aktiivsena hoida. Haigused ei kipu ka nii kergesti tülitama.
On ka selliseid inimesi, kes tööl olles on aktiivsed ja rõõmsameelsed. Siis tuleb aga pensionile jääda. Äkitselt ei ole enam midagi peale hakata. Tavaliselt need inimesed haigestuvad kohe, kui endale tegevust ei leia; väljas eriti ei käi - heal juhul poes või arsti juures. Osa vanureid veedavad oma viimased elupäevad hooldekodus. Selleks on mitmeid erinevaid põhjuseid, kas pole hooldajat või noored töötavad ja ei saa hoolt kanda ning aidata.
Vananedes võid olla ka rõõmus ja särav, tuleb vaid leida endale meelepärane tegevus. Aktiivselt vananedes püsid kaua hingelt "noorena" ja ehk jääb ka pikalt haigevoodis lesimata. Ka vanadus võib olla tore!

Vanus on kõigest number.

"Me kõik jääme vanaks" ütles Getter Jaani enda laulus, kuid kui ringi vaadata, leidub palju vanu inimesi, kes teevad aktiivselt sporti. Vanus on tõesti kõigest number, sest ka väga vanad inimesed liiguvad palju, osalevad üritustel jne... .
 Tänapäeval vananetakse aktiivselt, sest võrreldes 20. sajandiga on praegu palju rohkem võimalusi vananeda ja toimub üritusi vanuritele ning meditsiini tase on arenenud. Ühaenam on kadestamisväärt, kui vanataadid ja-memmed käivad spordiüritustel, mis on üsnagi rasked. Just hiljuti toimub Saaremaa kolme päeva jooks, kus oli palju vanureid ning nad läbisid kolme päevaga 42,195km, mis isegi mulle oleks vägagi raske. Maratoni läbimine pole kerge ning kui läbida see distants 70-80. aastaselt, on see märk, et vanus ei loe.
 Minu vanaema on 81. aastane ning ta on üsna aktiivne. Ta elab Lõuna-Eestis Valgas, kus asub tal suur aiamaa, millega ta tegeleb päevad ja ööd, kevadest kuni sügiseni. Ta on olnud eluaeg töökas, abivalmis ja füüsiliselt tugev kui ka on käinud Siberis. Memm on suur eeskuju minule kui ka paljudele teistele oma töökuse poolest.
 Aktiivselt vananeda on võimalik igal pool. Peaasi, et on tahtmist ja enesekindlust oleks ning vanus ei ole absoluutselt mingi vabandus.


                                                                                                                   Martin Kirs

Moonwalk stuudio teadmisel ja loal

Vanus on kõigest number

On olemas selline sõna nagu vanus, mis näitab aega, kaua inimene on siin ilmas elanud ning peaks ka näitama tema küpsust. Kuid kas on see alati nii? Kahjuks mitte.

Võib tuua näite, et on ka olemas sellised noori, kes on saavutanud vaatamata oma noorele eale juba märkimisväärseid tulemusi. Näiteks tüdruk, nimega Kadi-Liis Saar, kes võitis 2007ndal aastal saate „Talendijaht“, olles siis 15-aastane. 10ndas klassis õppis ta korraga kahes Tallinna tippkoolis. Ning nüüdseks, olles 20-aastane, on ta oma õpingutega välja jõudnud juba Cambridge Ülikooli, mis on üks mainekamaid ülikoole kogu maailmas.

Samas on vanemaid inimesi, kellel puudub tahe ning motivatsioon midagi elus saavutada. Siiski leidub ka selliseid, kellel on vanemas eas suured eesmärgid ning nad pürgivad neid täitma. Näiteks minu vanaema, kellel ei olnud lapsepõlves võimalust keskharidust saada, lõpetas 3 lapse kõrvalt kooli neljade-viitega. Olles ise 40-aastane ning käies täiskohaga kolhoositööl.

Kuid kahjuks on olemas selline sõna nagu haigus, mis ei küsi vanust. Noored inimesed, kellel on suur elutahe ning kõrged suunad tulevikuks, võivad kaotada elu raske haiguse tagajärjel. Sealjuures on ka vanemaid inimesi, kellel on eesmärgid saavutatud ning kui võiks hakata elama rahulikku pensionärielu, võtab haigus neilt selle võimaluse.

Ma loodan, et minu püstitatud eesmärgid saavad kunagi täidetud .

Andro Ool   10B 

Vanus on kõigest number

   Just nii see kipub olema, et vanus on kõigest üks arv ja tegelikult on see hea. Vanus ei sea mingeid piire, kui seda vaid ise soovida. On palju vanu inimesi, kes on vägagi aktiivsed ja seda kõikvõimalikes valdkondades.
   Näiteks tooksin oma vanaema, kes ei istu niisama kodus, ega löö aega surnuks. Vanust on tal juba 79 aastat, aga sellegipoolest on ta veel üsnagi virk. Minu vanaemale meeldib väga tikkida. Seda teeb ta väga hoolsalt ja oskab lausa ideaalselt. Tihti käib vanaema Kuressaare päevakeskuses, kus ta oma käsitööd ka müüb. See on hea võimalus kasinale pensionile natuke lisa teenida.
   Vanaemal on üsnagi suur tagahoov koos kasvuhoonega. Seal ta kasvatab igasugu erinevaid aiasaadusi alustades tomatitest ja maasikatest lõpetades viinamarjadega. Nendest teeb ta talveks sisse palju erinevad moose ja muid toorhoidiseid. Eriti maitsevad mulle tema tehtud hapukurgid, mis on maailma parimad.
   Tänapäeva infoühiskonnas hoiab ta end maailmas toimuvaga kursis televisiooni ja raadio vahendusel. Samuti on ta ära õppinud mobiiltelefoni kasutamise, mis tal ka omal olemas on. Vanadel inimestel on palju elutarkusi ja -kogemusi mida noortega jagada.
   Ükskord saame me kõik vanaks, sinna pole midagi parata. lõppudelõpuks loeb ainult see kui vanana inimene ennast ise tunneb, mitte sünniaasta tema passis ega midagi muud.

Vanus on kõigest number

Kõigepealt tahaksin öelda, et olen selle väitega nõus. Vanus on tõesti kõigest number, olulisem on, kui noorena inimene ise ennast tunneb.Väga paljud inimesed on väga aktiivsed, hoolimata sellest kui vanad nad on. Kõik oleneb sellest, kui palju keegi suudab ning tahab teha.

Juba see näitab, et vanus on kõigest number, et minu vanaema näiteks ei istu kodus, kuigi ta on juba 63-aastat vana. Ta sõidab autoga nagu iga teinegi. Käib kontserditel ning erinevatel üritustel, kus ta saab kas oma sõbrannadega või perekonnaga lustida või nautida kõike mis teda ümbritseb. Veel käib ta ka rattaga sõitmas, et end vormis hoida. Väga palju annab mu vanaemale juurde veel ka see, et tal on koer, kelle eest ta peab hoolitsema. Ta käib koeraga jalutamas pikki vahemaid ning seda mitu korda päevas. Talle endale meeldib see väga, kuna ta saab siis käia rohkem väljas ning hingata värsket õhku, ise samal ajal aktiivselt liikudes.

Tõin palju näiteid oma vanaemast, aga on ka palju teisigi vanemaid inimesi, kelle jaoks on vanus kõigest number. Alles nüüd käisime Jakoga ühel 82-aastasel meesterahval külas, kes oli väga aktiivne. See kõik näitabki, et vanust ei pea kartma ja võib kõike samamoodi teha nagu tehti noorena.

Yolo

Ma panin pealkirjaks kõigile tuntud sõna "yolo", mis on siis lühend inglise keelsest lausest You only live once. Ma valisin selle tsitaadi sellepärast, et me saaksime aru, et elu tuleb elada täiel rinnal, kuna meil kõigil on vaid üks elu. Minu tutvusringkonnas on palju selliseid eakaid inimesi, kes järgivad seda põhimõtet ka soliidses eas. Tean üht Härrat, kes on juba 72 aastane, aga alles paar aastat tagasi tegi ta lõpparve päästjana, nimelt ta oli tuuker, kelle elu ei ole teps mitte lihtsamate killast. See Vanahärra kulutab oma päevasest energiavarust 100% täielikult ära. Hommikul tõustes ei lähe ta unisena söögilaua taha lehte lugema, vaid paneb spordiriided selga ja jalgrattaga sõitma. Peale trenni suundub ta tööle, nimelt see Härra on turvamees. Peale tööl käimise on tal palju hobisid, näiteks talviti käib ta jääaugus suplemas, suveti peab vahti rannas rannavalvurina. Kõige muu kõrvalt on see mees ka tunnustatud judo treener, kelle käe all valas higi ka eelmine põlvkond. Selle vanahärra tunnuslause on "Yolo". Ma ei te mitte ühtegi 70-ndates aastates inimest, kes on nii aktiivne ja töökas, kui too härra.

  Nähes paljusid eakaid inimesi enda ümber, ma vahest vaatan ja mõtlen,  et millist kogemuste ja tarkuste pagasit nad endaga kaasas kannavad. Me peaksime oma vanaemasid ja vanaisasid hoidma, mitte laskma neil  eemalduda ühiskonnast, kus nad on eraklikud ja ei suhtle inimestega. Räägitakse, et Loll õpib oma vigadest aga tark teiste omadest. Kui me suhtleksime pidevalt kogenenud inimestega, siis me suudaksime neid vigu vältida, mida teised on oma elus teinud - see oleks ju meile, noortele, ülimalt kasulik. Usun, et kui ma järgin neid põhimõtteid, mida ma olen vanematelt inimestelt ammutanud, suudan elada elu täiel rinnal kahetsemata tehtut oma elu jooksul. 

Vanus on lihtsalt arv

Nagu Getter Jaani laulab, et me kõik jääme vanaks, siis igaüks meist hingelt seda ei tee.
Noorest peast me oleme kõik uljad, teeme lollusi, saame hakkama sigadustega mida me kunagi kahetseme - see kõik on osa vanaks saamisel. Tekivad oskused hoida eemale probleemidest ja leiad sulle parima seltskonna, kellega koos viibida.
Vanemaks saades hakkad muretsema argipäevaprobleemide pärast, ununevad vanad head ajad ja kaovad parimad sõbrad.
  Kuid see ei pea nii olema, on inimesi kes ei lase hingel kehaga samas rütmis vananeda.Vanus on ainult füüsiline arv, mille olemasolu meenutab meile pidevalt pass või ID-kaart.
Minu vanaema, kes juba see kevad sõuab 65+  peopraamiga on igati tegus ja muhe naine. Ta tegeleb rahvatantsugrupi juhendamisega, külaseltsi eestvedamisega, põlluharimise ja aiamaaga. Tal ei ole kunagi tegevusest puudust, sõbrannad käivad külas ning samuti käib ta enda sõbrannadel külas. Ka peod ei ole kunagi vanaemale piiriks ette tulnud, igal peol kus vaja on ära käidud.
Vanaema ise ütleb, et hing on poole noorem kui vanus väidab. Aktiivsust tema ellu peaaegu, et ära ei mahugi.
 Kui kuulatad jällegi ema ütlemas, et tema hallid kiharad oleks vaja üle värvida või isa toonitab, et tema silmad on vanaduses halliks läinud siis on ikka naljakas mõelda, et inimesed kes on alla 40 kurdavad hallide juuste ja kulunud silmade pärast aga 65+ tädid peavad prallesid ning keerutavad jalga tantsusaalis.
Vanus on just nii suur ja nii ümmargune kui sa seda ise arvad olevat.

Gaidi Kaiste

10.b

Vanus on kõigest number.

Kui ma pean mõtlema eakast inimesest, tuleb mul esimese asjana silme ette minu vanaisa. Oma kõrge vanuse kohta , milleks oli tal 85 aastat, oli ta väga aktiivne, rõõmus , elu nautiv ning armastav, mida ta oli olnud ka kogu oma eelneva elu.

Mäletan siiani selgelt, kuidas ma mõnikord suvehommikutel ärkasin vara ning telekat vaatama läksin. Mõne hetke pärast ärkas ka vanaisa. Ta tuli vaiksel sammul trepist alla, jalas lambavillased pruunid sussid, haaras oma kortsus ja elu näinud käega pesurestist kinni ning hakkas hommikuvõimlemist tegema. Muigasin omaette diivanil, samal ajal oli teda nii tore jälgida.

Vanaisa armastas maal kodus olla, olenemata sellest, et tal oli ka korter linnas. Tihtipeale ta käis Nasval, sest selle maja on ta oma kätega ehitatud. Olen korduvalt kuulnud lugusid sellest, millise vaevaga see maja on ehitatud. See oli tema lemmikkoht, kus ta käis väga sageli. Ta armastas  hoovis aiatoolil istumist. Mõnikord  istus tunde ja lihtsalt jälgis, kuidas meie ise kodus askeldame. Tema lemmikkoht oligi vast kodus majaees  kivisel trepil istuda varju. Ta lihtsalt istus ja jälgis. Mõnikord hoopis puhastas kuldseid ja imepisikesi kukeseeni, mida ema oli metsast korjanud.  Ta võis terve päev tööd teha. Ei püsinud pudeliski paigal. Isegi siis kui tal oli halb enesetunne, võttis ta pitsi konjakit, istus korraks oranzile diivanile maha, lasi silmad looja või luges ajalehte ning mõne hetke pärast jätkas oma tegutsemist.

Kui tavaliselt vanad inimesed unustatakse ära või lihtsalt sõbrad kaovad ära, siis minu vanaisa puhul see nii ei olnud. Igal tähtsamal tähtpäeval võttis ta oma märkmiku ette, kutsus mind appi numbreid lugema kuna tema oma silm enam ei seletanud ning nii helistasime koos kogu tema telefoniraamatus olevad numbrid läbi. Soovides kas ’’häid jõule’’, ’’ head uut aastat’’ või hoopiski „ilusat jaaniõhtut“ .

Kuigi vanaisa oli ammu pensionile jäänud, käis ta tihtipeale oma vanas töökohas külas, milleks oli Ergo kindlustus. Ta oli omal alal väga hinnatud ning lugupeetud

Kuigi minu kallist vanaisa enam siin maapeal ei ole, loodan siiralt, et ehk elan minagi nii vanaks ja elan sama elamisväärselt ning aktiivset elu nagu temagi.

Hedi Kereme

Vanus on kõigest number

  Kas vanusega kaasnevad mingid kindlad piirid, või jääb see siiski ainult numbriks, mida me igaüks aasta möödudes suurendame, kes väiksema, kes suurema peoga?

  Minu arvates on see siiski ainult number. Tooksin näiteks oma vanavanemad. On ikka aktiivsed vanad! Väga harva on selliseid päevi, kui minu memm lihtsalt istub ja mitte midagi ei tee. Ikka ja jälle leiab ta mingi tegevuse. Kas siis on vaja lilled ümber istutada, marjad korjata, kartulid üles võtta või on vaja toas midagi teha, kas koristada, kududa või siis süüa valmistada. Pole vist olemas tegevust, mis oleks tema jaoks igav või tüütu ning kõike teeb ta suure õhinaga. Vanust on tal kogunenud juba 75 aastat.

  Samuti on aktiivne minu vanaisa. Ma küll ei oska öelda, palju on selliseid mehi, kes veel 77 aastaselt mööda katuseid ronib ja katuseharjale plekke kinni lööb, aga selline on minu vanaisa. Kui algab sügisene jahihooaeg, lööb vana kaasa igal üritusel ja iga ilmaga. Jahimees on ta olnud juba 60 aastat! Tihti nokitseb ta garaažis ja leiutab midagi uut välja, mida on majapidamises tarvis. Kuldsete kätega mees! Arvuti ei ole talle samuti võõras. Vahel loeb ta sealt ajalehti või surfab niisama internetis.

  Mõlemil on elu jooksul toimunud nii mõndagi huvitavaid ja neid jutte jagavad nad tihti näiteks sünnipäevadel. Tihti kuuleb seikasid vanaisalt, kus ta räägib oma rallisõitudest kui ka jahiretkedest või siis jutustab vanaema, kuidas ta mootorrattaga põõsasse sõitis.

  Minu vanavanemate puhul on vanus tõesti ainult number ja selle numbri suurenemist peavad nad alati suure peoga.

Kristjan Teär

10.B

Vanus on kõigest number

Vanus on kõigest number

    Me kõik jääme vanaks. Õnneks juhtub see kõikide inimestega ja see on väga tavaline asi, millele ei mõelda noorena. Mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda kiiremini aeg, aastad, päevad lähevad. Ja lõpuks lähevad aastad nii kiiresti, et neid ei jõuagi enam lugeda.

    Mulle meenub mu hea vanaisa, kes ei lugenud oma aastaid. Ja milleks seda tehagi, see teadmine ju ei anna midagi juurde,  eriti, kui oled oma elu lõpusirgel. Vanus on kõigest ju number, ei midagi enamat. Tähtsam on hoopis see mida sa tunned, kuidas elad, kellest sa hoolid.

    Minu vanaisa kaotas oma naise raske haiguse tagajärjel,  ta kasvatas üksinda üles kaks väikest poissi, suurteks, tublideks meesteks. Ta ei virisenud ega hädaldanud kunagi. Kui meie, lapselapsed, sündisime,  hakkas ta rõõmuga vanaisaks, kes ootas meid alati. Oma lapsepõlve suvedel olime me alati Tallinnas, vanaisa juures. Kas kahekesi, kolmekesi või kõik neli väikest tüdrukut. Meie vanaisa oli maru sell. Ta oli alati pruun ja päevitanud, me käisime iga päev ujumas. Ta oli sportlik ja terve. Lõhkus ja lappis suure usinusega puid ja aitas oma sugulasi ja sõpru ehitustöödel. Igal hommikul, kui meie veel magasime, käis ta ära turul ja ostis lõunasöögiks vajaliku kraami, et me sööksime ikka head ja tervislikku sööki. Väikesena ma ei osanud mõelda sellele, kui vana ta tegelikult oli ja kuidas ta nii palju teha jaksas ning igale poole jõudis.

   Kui inimene elab täiel rinnal, ei tule tal endalegi mõttesse mõelda, kui vana ta on, ta teeb igapäev oma harjumuspäraseid tegevusi, samal ajal aastate lennus vananedes. Vanus on kõigest number, kui sa suudad ennast aktiivsena hoida.

Pia-Lotta Toom

Vanus on kõigest number.

See on paratamatus, et me kõik jääme vanaks, aga ei tohiks lasta sellel end heidutada. Vanus on kõigest number-kui arvad, et oled noor, siis oledki.

Vanemasse ikka jõudes, ei tohiks kaotada inimene oma aktiivsust, sära ja elujõulisust, sest kui korra selle kaotad, siis juba loobudki ja ei tahagi midagi enam teha, tuues ettekäändeks, et „ma olen selle jaoks juba liiga vana.“

Mida võiks tähendada aktiivne vananemine? Kindlasti osalemine igal pool üritustel, mis sulle huvi pakuvad. Olgu see siis kas füüsiline või vaimne. Ka ise ürituste või sündmuste organiseerimine võiks selle alla käia. Kui nüüd minna täiesti teise teemasse, siis näiteks ka internet. Enam ei vaata keegi imelikult, kui mõnel 50-aastasel naisel või mehel on facebooki kasutaja. Kindlasti veel käia ajaga kaasas, et ei oleks nii kinni selles, mis oli kunagi vaid proovida midagi täiesti uut. Kui sul on jäänud kunagi mõni unistus täitmata, siis kunagi ei ole liiga hilja selle täitmiseks, isegi, kui saad teha seda vaid minimaalselt.

Sa võid ju olla vana, aga tuleb säilitada noort hinge ja mitte lasta heidutada end vaid sellest numbrist. Peaks suhtlema aktiivselt nooremate inimestega ja end kurssi viima nende eluga, et saadagi teada rohkem tänapäeval toimuvast.

Käitu nii nagu paneksid kahtlustama oma lapselapse sõpru, et oled tema ema, mitte vanaema.

Kaisa Kaar 10B 

Vanus on kõigest number!

Jutustan teile loo Annast! Anna kaotas oma mehe sõjas ja sünnitusel suri tema tütar. Anna oli verinoor kui ta leseks jäi! Kõigest 21 aastane. Elu oli tema vastu väga karm olnud. Eks olnud tal kosilasi aga millegi pärast ei jäänud keegi tema juurde püsima. Hoolimata sellest, et tal oli selja taga palju kaotusi, ei vajunud Anna masendusse. Püüdis lohutust leida loomadest ja loodusest.  Aastad läksid, ette lõi 51. Kõik – otsustas Anna, nii ikka ei saa. Anna läks taas õppima. Omandas hariduse. Õppis sotsiaaltööd. Kuid kahjuks tööd ta oma eriala peal ei saanud. Ega keegi ka temasse ei uskunud. Nii kaua erakuna elanud naine ei olnud kellelegi atraktiivne. Hoolimata mitmetest äraütlemistest, otsustas Anna siiski, et ükski äraütlemine teda ei mõjuta. Aga kust alustada? Ta võttis taaskord ette koolitee. Õppides nüüd ettevõtlust!

Oma esimese projekti jaoks kirjutas Anna äriplaani kui ta oli 56. See oli edukas. Anna sai stardikapitali. Anna ehitas väikese „Anna- maja“. Anna- maja sisaldas õmblus tuba, lauamängude tuba, laulu tuba, söögituba ja padjaklubi. Kohalikud hakkasid Anna- maja väga tihedalt külastama. Anna mõte oli, et nii noored kui ka vanad saaksid asju koos teha. Vanad õpetaksid noori ja noored vanu. See toimis. Aga majake hakkas vaikselt väikseks jääma. Ja kuna Anna kelleltki raha ei võtnud ja kusagilt ka toetust ei saanud, ei jäänud Annal muud üle, kui leida allikas raha teenimiseks. Ja kuna kõige kuulsamaks sai söögituba. Siis tekkis Annal idee oma enese põllumaad panna raha tegema.  Lisaks annaks see nii mõnelegi inimesele tööd. Söögitoa kuulsus seisnes selles, et kõik kellel kõht tühi said Anna köögis ise süüa valmistada ja selle ka ise ära süüa.

Tema ideega tulid kõik kaasa, külvati, rohiti, kasteti, korjati. Tööd said kõik. Saadused müüdi ja saadud raha pandi kõrvale. Ja tasapisi hakati ehitama Anna- majale juurde ehitust.  Kui majale lisa valmis sai oli Anna 65.

Tema juures said süüa ja peavarju kõik kelledele seda vaid vaja oli. Anna ei ajanud kedagi ära. Annast ja tema majast sai kõigile lemmik koht. Anna armastas kõiki ühte moodi.  

Nüüdseks on Anna 89 aastat vana ja midagi pole muutunud. Kepi abil tatsab ta siiani ringi ja võtab kõiki lahkelt vastu.  Rahvas räägib, et kui Anna saab 90 täis ehitab ta  vanadekodu kus ta saab rõõmsalt oma elupäevade lõpuni kõigi seltsis aega veeta. No mis see 100 siis ära pole. Vanus on kõigest number!

Vanus on kõigest number

Mis on vanus? Kas vanus paneb paika selle, kes oleme ja kelleks võime saada? Igatahes mõnede inimeste jaoks on vanus kõigest number, mis näitab nende siin maamunal veedetud aega. 

Minu vanaema on üks neist, kellega suheldes tekib tunne, nagu oleks selle inimese jaoks vananemine juba väga ammu seisma jäänud. Vanaema on üliaktiivne inimene, kes osaleb nii ühiskondlikus elus kui tegeleb ka innukalt hobidega nagu näiteks aiandus ja küpsetamine.

Kuna minu vanaema maamaja asub meie talust ainult kiviviske kaugusel, veedan ma temaga palju aega koos. Eriti suvel, kui ta oma lilleaias ringi rahmeldab, endal juba 87 aastat turjal!

Ka moodsa maailma vidinad- näiteks internet- pole vanaemale võõrad. Nii mõnigi õhtu järjekordselt tema juurde lipates leian ta sülearvutis, mida ta ise hellitavalt karbiks nimetab, ajalehti lugemas ja saateid vaatamas. Ka kaugel elavate sugulastega suhtlemine läheb libedalt.

Minu vanaema on väga positiivne ja tal pole märkigi vanemate inimeste seas nii levinud tüdimusesr, väsimusest ja tusatujust. Ise ütleb ta, et püsib noorena tänu meile, tema lastelastele ja see, et me teda vajame annab talle jõudu olla vaat et tegusamgi kui mõni noorem pensionär.

Minule on minu vanaema tõeliseks eeskujuks, kelle juurde saab alati minna ja jagada nii oma muresid kui rõõme. Tal on selja taga pikk, huvitav ja isegi koomiline elu ja tema selle aja jooksul kogutud tarkused aitavad nii mõnigi kord asju teistmoodi vaadata. 

Vahel oma vanaduspõlve peale mõeldes tahaksin kindlasti olla kasvõi pooltki nii tegus, rõõmus ja aktiivne, kui seda on minu vanaema.

Vanus on kõigest number

Sündides oleme me kõik olnud noorimad inimesed siin maailmas, see on küll murdosa sekundiks, kuid siiski. Peale seda hetke hakkame me kohe vananema. See ei tähenda aga seda, et need kes meist vanemad on, igavam elu peaks olema nagu osa inimesi arvavad.
Kui ma väike olin, siis ma tahtsin ka suureks, tugevaks ja targaks saada nagu mu sõbradki. Elukogenud tuttavad pidevalt korrutasid mulle sõnu: "Naudi oma lapsepõlve, seniks kuni seda jätkub". Need sõnad, mis kunagi olid mõistmatud ja mille tähendusest veel täpselt aru ei saanud on aastatega üha selgemaks saanud. Samas võib lapsepõlv kesta kogu elu. Tuleb elada nii nagu sa ise tahad, võttes ka sõprade nõuandeid kuulda.  
Ajaga tuleb kaasas käia. Ma tean mõndade inimeste vanaemasid ja vanaisasid, kellel on olemas enda facebooki konto ja neil on seal väga lõbus, sest nad saavad seal erinevaid mänge mängida, lastelaste ja kaasaegsemate sõpradega suhelda ning uurida mis maailmas üldse toimub. Peaasi, et koduseks ei jää ja igavat rutiini ei teki. Elu tuleb nautida täiel rinnal, sest vanus ei ole tõesti mingiks takistuseks, vaid on kõigest number.

Vanus on kõigest number

Vanus on kõigest number

Paljudel on kujunenud arusaam, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähem aktiivsemaks ta muutub. See lause on mulle alati tundunud kuidagi võõra ja valena, kuigi jah on eakaid, kes tõesti ei ole nii aktiivsed, kas siis mingi haiguse tõttu või siis mõttest, et vanus passis, ei luba enam nii aktiivne olla (kuigi see vabandus on absurdne). Minu vanavanemad on ideaalne näide sellest, et vanus on ainult number ja see ei määra siin elus midagi, tunnen ennast vahel isegi vanaema ja vanaisaga võrreldes vähem aktiivsemana.  Mõlemad nad käivad veel tööl ja naudivad seda, isegi peale tööd on neil veel aega ja tahtmist käia kontsertidel  ja sünnipäevadel, mõnikord ka isegi sanatooriumis. See kõik tuleb neil nii loomulikult ja enamasti unustangi ma ära, et nad on minust natuke rohkem kui viiskümmend aastat vanemad, kuna paar aastat tagasi otsustas vanaema, et hakkab õppima inglise keelt algajale, selle kursuse ta läbis koos oma sõbrannaga. Minu arvates on see väga positiivne, et  leidub eakaid, kes suudavad ja ise tahavad veel olla aktiivsed, seda hoolimata vanusest. Küsisin hiljuti vanavanematelt, et kuidas nad küll nii aktiivsed on, siis vastasid nad, kui hing on noor ja tahtmine asju teha, siis see kõik tuleb loomulikult, kuigi jah vahel ei taha keha hingega sammu pidada, siis tuleb teha väike paus ja uue hooga edasi minna. Kokkuvõtteks võib öelda, et vanus ei määra aktiivsuses rolli, seda teevad positiivne suhtumine ja nauding asjadest mida tehakse.

Vanus on kõigest number

  Veel mõned aastad tagasi nägin kuidas mõned noored inimesed piinlikust tundes oma vanematega avalikes kohtades käies nendest võimalikult kaugele hoidsid. Või hoopiski vältisid igasugust suhtlust ning tegid näo, nagu nende tegelik eeskuju ei eksisteerikski neist mõned meetrid eemal. Viimasel ajal tunnen aga hoopis vastupidist, hoiakud oleks nagu muutunud.. Noored tunnevad end vanemate inimeste juuresolekul vabamalt ja seda on ka vastupidiselt tunda. Eakamad on rohkem suhtlemisaltid ning koos sallivusega kasvab ka nende aktiivsus ja tahe end noorena tunda.
 Minu vanaisa on ideaalne näide aktiivselt vananeva  inimese kohta. Tema positiivsus on nakkav.
Võimatu on selle vanakese seltskonnast mitte naerusuisena lahkuda. Vanaisa saab sama hästi läbi minu sõpradega kui enda vanustega. Rääkimata sportlikust eluviisist - jalgrattasõidust ja ujumisest. Alati jätkub tal aega ja hoolt teiste jaoks. Iga kell on nii nimetatud "Õie tänava takso" valmis sõitma. Ma arvan, et vanaisa on rohkem kui poole noorema hingega, kui tema tegelik vanus näitab. Seda tõestab nii ülimalt lustlik huumorisoon kui ka romantilisus, mida pole pikk elu suutnud kaotada . Ka kultuur ei ole sellest mehest mööda kõndinud. Ikka ja jälle näen teda teatri uksest sisenemas või kontserdil muusikat kuulamas, ise vaikselt kaasa ümisedes. Tüüpiline vanainimese kibestumine ja rahulolematus on talle võõrad. 
  Selle vana mehe hoiakud ja iseloom tõestavad, et vanus on kõigest number. Mitte ainult väärika vananemise  kui ka armastuse, harituse ja paljude muude tegurite suhtes.

Vanus on kõigest number

    Me jääme iga päevaga vanemaks. Iga päevaga kasvame me suuremaks. Samuti ka meist vanemad inimesed, kellest mõned on olnud meile alati eeskujuks.
    Väga huvitav on teada millega vanad inimesed tegelevad. Mõned tegelevad rohkem spordiga, mõned on rohkem toainimesed ja nii edasi ja edasi. Inimesi on erinevaid, samuti ka alasi, millega vanamaks jäädes tegeleda.
    Minu eeskujuks on minu vanaema, kes on 72 aastat vana. Ta on väga kaua aega oma elust töödanud. Viimati käis ta tööl käesoleval aastal, seda üle mitme aasta, endal ammu pensioni aeg käes. Kui rääkida vabast ajast, siis selle veedab ta alati targalt ära. Kas käib koeraga pikal jalutuskäigul, koob, loeb raamatut (ta on suur raamatu-sõber) või kõpitseb hoopis ühel või teisel põllul. Sügiseti riisub ta ka igapäevaselt lehti. Midagi ülearu rasket vanainimese jaoks ei ole, ega ju? Ei ole jah. Justnimelt, ka minu arust on tark enda vananemisaastad rahulikult mööda saata ja veeta aega targalt pereseltsis, kas siis neile süüa valmistades, lapselapsi kasvatades või neid lihtsalt naerma pannes. Ja seda minu vanaema just teebki. Ta on alati olnud meie vastu armas ja hoolitsev.
    Kui rääkida aktiivselt vananemisest, siis on vist vale väita, et minu vanaema seda väga aktiivselt teeb, aga ometi on ta mulle mitut moodi eeskujuks, nii aktiivses kui ka mitte aktiivses mõttes.
    Kui ma ühel päeval aknast välja vaadates näeks, et mu vanaema mööda küla ringi jookseb, vaataksin ma teda üpris veidra pilguga, kuid kindlasti kellegi jaoks oleks see täiesti tavaline vaatepilt.  
   Arvan, et kõik need eakad inimesed, kes aktiivsed on, on väga tublid ja toredad ning näitavad mitmeski mõttes head eeskuju. Nad peaksid kindlasti samas vaimus jätkama!

Vanus on kõigest number

  Kas vanus on tõesti kõigest number või kaasnevad  vastavale eale ka vastavad tegevused ning iseloom? Kindlasti on palju inimesi, kes on pensioniealised, kuid tunnevad ennast kahekümneaastasena ning hoiavad end mitmete tegevustega aktiivsena. Mitmed vanurid on isegi aktiivsemad kui osad noored.

 Ma väga austan neid vanemaid inimesi, kellel on viitsimist ja tahtmist millegi muuga tegeleda kodus istumise asemel. Eelkõige on vahva vaadata neid pensionäre, kes on väga elurõõmsad ja hakkamist täis. Arvan, et tore oleks, kui vanematele inimestele tehtaks rohkem erinevaid ja suhtlust arendavaid üritusi. See tooks palju rohkem vanureid kodust välja. Kuid ka praegu on näha aktiivseid vanureid, kes tegelevad mitmete tegevustega spordist kuni näitlemiseni.

 Kui mõtlen sõnapaari “aktiivne vanur” peale, tuleb esmalt mulle silme ette pilt Kärla kooli kauaaegsest pedagoogist Mahta Aksalust. Ta on olnud õpetaja Kärlal alates 1955. aastast ning on andnud mitmekümneid aastaid ajalugu. Viimastel aastatel on lisandunud ka pikapäevarühm. Mainiks veel ka ära, et nende aastate jooksul on ta õpetanud nii mind, mu isa kui ka vanaema. On ikka viitsimist ühel tublil inimesel! Õpetaja amet on ju ometi väga raske ja närvesööv. Paljud õpetajad soovivad koolis töötada kuni pensionieani, tema aga on läinud sellest ajast kõvasti üle. Tal jätkub alati aega koolis küsida, kuidas kellelgi läheb - see teeb kõigil südame soojaks. Lisaks igapäevatööle, hoiab ta vaimu virgena sporti tehes. Kuna ta elab Kärlal nagu minagi, siis vahel juhtun nägema, kuidas Mahta läheb hommikusele kepikõnniringile.

 See, et ma räägin oma kodukoha õpetajast kui kõige aktiivsemast pensionärist, keda tean, ei tähenda, et minu vanavanemad poleks aktiivsed. Kindlasti on nad ühed väga aktiivsed vanurid. Minu üks vanaemadest käib igal hommikul rattaga sõitmas, mis teeb temast väga sportilikku memme. Üks vahvatest tegudest, mis ta on ka teinud on see, et ta ostis endale päris oma rolleri, millega käib meil külas. Mul on ka vanavanaema, kes oma vanuse, 93. aastat tõttu, enam nii aktiivne pole. Aga umbes 4 aastat tagasi oli ta veel vägagi tegus. Teda külastades käisime jalutamas ja vahepeal ka jooksime. See pani tõeliselt imestama, et üks ligi 90-aastane memm jookseb ringi nagu noor inimene.

 Meid kõiki ümbritseb mitu väga aktiivset taati või memme, tuleb ainult märgata ja neid tunnustada. Ma olen küll väga õnnelik, et ma tunnen selliseid vanureid, kes ei konuta nurgas, vaid hoiavad end aktiivsena. Seega võib öelda küll, et vanus on kõigest number.

                                                                                                     

                                                                                                                    Katariina Õunpuu 10B

Vanus on kõigest number

    Paljud meist arvavad, et mida vanemaks inimene saab seda kodusemaks ta muutub. Kuid alati ei pruugi see nii olla. Minu kodukohas - Kärlal on üks väga tore ja aktiivne naisterahvas, Kärla kooli endine õpetaja Mahta Aksalu, kes on 75-aastane ja väga aktiivne. Ta oli koolis õpetaja üle viiekümne aasta ja otsustas pensionile jääda alles nüüd - 75-aastaselt.
    Mahta Aksalu on väga silmapaistev vanaproua, kes on pühendanud ennast laste õpetamisele ja kes ei puudu üheltki valla-ja piirkonnaüritustelt. Ta on kohal igal muusikakooli kontserdil ja Kärla kooli kontserdil. Ta armastab väga lastega koos olla ja saab nendega väga hästi läbi. Kõik väikesed lapsed, keda mina Kärla vallas tean on temasse samuti kiindunud. Hea on näha sellist sidet laste ja vanemate inimeste vahel, sest tihti noored ei taha vanema põlvkonnaga suhelda. Alati kui Mahtat näen, tuleb ta juurde, kallistab ja küsib: " Kuidas läheb?" Minule jääb ta alatiseks meelde väga seltskondliku ja lastesõbraliku vanurina.
      Mahta laulab ka kooris. Ta käib esinemistel ning ei puudu peaaegu mitte üheltki tähtsamalt ürituselt. Samuti tegeleb ta aktiivselt kepikõnniga. Tihti olen hommikuti teda näinud terviserajal ennast treenimas. Hea on vaadata, kui ka vanemas eas enda tervise eest hoolt kantakse ja hommikuti ja õhtuti väike treening tehakse. Teda ei mõjuta ka ilm. Tema jaoks ei ole vahet kas õues sajab paduvihma või paistab kuum päike - treening ei jää kunagi ära. Arvan, et tänu sellele ongi ta nii aktiivne ja nooruslik püsinud.
      Minule on ta väga sümpaatne inimene ja ta on pannud mind mõtlema milline võiksin mina sellises vanuses olla. Ta on üks toredamaid eakaid inimesi, keda mina tean. Ta on andnud oma teadmisi edasi mitmele põlvkonnale ja Kärla koolis käinutele. Ta on tunnustatud pedagoog Saaremaal ja väga auväärne inimene Kärla vallas. Kärla kooli 100. sünnipäeval kõlas paljude suust kiidusõnu tema kui õpetaja kohta ning paljud minu tuttavad ja sõbrad on öelnud, et tema moodi ma tahaksin pensionieas olla.
      Noortele kuluvad alati ära vanemate inimeste nõuanded ja märkused. Sellepärast loodan, et noored hakkavad vanemaid inimesi rohkem austama ning ka Eesti riik võtab midagi ette, et nad oma pensionipõlve paremini nautida saaksid.

     

 Vanus on kõigest number

Kohe kui sünnime, algab meie vananemine! Hirmus mõelda, aga nii see on! Imetlen inimesi, kes on tugevalt
üle keskea, aga on aktiivsed ühiskonnaelus ning ei karda uusi asju.
Arvan, et vanemaks saamist pole tarvis karta, kui hoolitsed oma keha eest nii vaimselt kui ka füüsiliselt
Pole vahet kui vana sa oled, uusi asju proovida pole kunagi hilja. Tore ettevõtmine on väärikate ülikool. Tartu Ülikool kutsus selle projekti ellu 2010.aastal ja põhineb elukestval õppel. Loengud on praktilised ja silmaringilaiendavatel teemadel, et ka vanemaealised saaksid minna kaasa ühiskonnas toimuvate muutustega. Projekt on leidnud väga positiivse vastukaja. Hea näide vanuse mittehoolimisel on Kihnu Virve. Rõõmus ja vaimustusest täis, 81 aastasena, tegi ta oma esimese langevarjuhüppe. Ei saa ju rääkida tema east, mõni moorgi jätaks sellise tembu tegemata!
Televiisoris on alati rõõm näha, teatrilavade grand old ladyt, Ita Everit, 81. aastasena on ta särtsakas ja eluvaimu täis. Sama võib öelda ka Helgi Sallo kohta, kelle silmades lööks tantsu nagu tuhat kuradit.
Au tuleb anda samuti meie. peaminister, Andrus Ansipile. Vaatamata vastutusrikkale ametile jagub tal aega spordiga tegelemiseks. Ansipi rattasõidud ja maratoni sõitmine suuskadel nõuab päris suurt füüsilist vastupidavust, ei ole ta ka enam esimeses nooruses.
Praegusel ajal ei vaadata enam vanust, sest nii palju toimub, vanemaealisede käivad tantsimas, võimlemas, kepikõnnil, surfavad arvutisja käijakse isegi veel koolis. Ilmselt sellega lükkavad isegi jälle koolis. Ilmselt sellega lükkavad nad endast eemale haigused ja vananemise, sest sellele pole aega mõelda!
Vanus on tõesti kõigest number ja see number laseb sul rahus elada, õppida ning katsetada uusi asju kui inimene ise ainult tahab.
Vanus ei sea piire, kui numbrikandja seda ise ei tee!

Vanus on kõigest number

Üldiselt on levinud arvamus: mida vanemaks jäädakse, seda vähem aktiivsemad ollakse ning tegeletakse vaid kodutöödega. Tegelikult nii see ei ole.
Kuressaares on palju eakaid inimesi, kes vaatamata oma kõrge vanusele tegelevad mitmete hobidega kui ainult  kodus aialillede istutamise või talveks lastelastele soojade villastesokkide kudumisega. Paljud eakad töö kõrvalt õpivad keeli, tegelevad kunsti, spordi ja tantsuga.
Et inimese tervis vananedes halveneb, on hea vähemalt tegeleda millegagi, mis annab juurde positiivset meeleolu ja energiat. Aktiivsena vananemine tähendab ka inimesele suutlikkuse tagamist tulla võimalikult kaua oma eluga ise toime.
Tean mitmeid eakaid inimesi, kes oma aktiivsusega teevad silmad ette nii mõningale nooremale inimesele. Näiteks, minu kunagine treener, Heigo Kips, kes on 72-aastane. Ta on spordiklubi Tõll pikaajaline juht, judotreener. Kui temaga rääkida või asju ajada, ei tahaks kuidagi uskuda, et tegemist on nii eaka inimesega. Suvel töötab ta rannavalvurina Titerannas, teeb sporti.
Mitu aastat tagasi, kui võistlustel oli, siis esimese asjana ärgates nägin treenerit, kes oli maas pea peal ning seisis jalad õhus. Tol hetkel oli see üpriski naljakas, aga iga hommikuse võimlemisega hoiab ta end tervena ja aktiivsena. Minu arvates on ta kindlasti üks aktiivsemaid inimesi Kuressaare linnas.
Selliseid eakaid inimesi on palju, kes hoiavad oma tervist sporti tehes ning, kes tegelevad veel paljude teiste hobidega töö kõrvalt.

 Joanna Kajak 10B                      

Aktiivselt vanaks

 

Vanus on kõigest number

Igas vanuses saab olla aktiivne, osaleda üritustel või teha midagi enda jaoks, mis sulle meeldib.Mina toon näite oma vanaisa, tema on 70-aastane ja minu arust vägagi aktiivne,elurõõmus, väärikas ja tegus vanainimene. Ta hoiab lapselapsi, suhtleb sõpradega ja mis kõige toredam, kannab endas paljude põlvkondade elutarkust.Ta tegeleb traktorite remontimisega ja tal on oma käsitöökoda. Mitte iga 70-aastane vanamees ei tegele heina- ja kartulivõtmisega, kuid minu vanapapi sellega tegeleb. Veel talle meeldib käia looduses ringi, värsket õhku hingata. Tal on üks hobi - jahindus. Vanake on tegelenud sellega juba 13 aastat, on käinud mitmetel suurematel jahindusüritustel ja talle väga meeldib see hobi.

Vanaisa ongi minu eeskujuks, ma tahaksin ise ka elada sellist elu, kus veel tunned, et oled noor ja võid kõike teha. Ta ütles mulle ükskord : ``Peaksime varakult mõtlema sellele,et tulevikus enam terve olla``, ja see lause on mul tänaseni meeles.

On hea, kui lapsed on näinud oma vanavanemaid, kuidas nad elavad, kuidas muutuvad tasapisi nõrgemaks ja lähenevad olematusele. Arvan, et selle nägemine muudab noore inimese hingelt sügavamaks. Mina isiklikult näen oma vanaisa iga nädalavahetus, ja alati on meil midagi koos teha, kas rääkida või midagi tegusat teha.Mulle meeldib temaga koos aega viita, ta oleks nagu minu parim sõber, kes kuulab ja annab nõu.

Nagu õeldakse : ``Väärikalt vananeb inimene siis, kui ta on terve, tegus ja seda kuni kõrge vanaduseni.``

                                                                                                                                                        Marek Kesküll 10B

Vanus on kõigest number

Vanus ei ütle inimese kohta pooltki seda, milline ta tegelikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt on. Minu vanaema, olles ise 72-aastane, on aktiivne nii majapidamises kui ka väljaspool kodu. Sport hoiab aktiivsena igas vanuses inimesi ning kahtlemata ei jää välja sellest ka minu vanaema. 

Minule ongi eeskujuks mu vanaema, kellele meeldib pidevalt igasugustel üritustel käia ning olla ise üks suur aktivist. Tema eesmärgiks on elu elada nii, nagu iga päev oleks viimane. Olles juba küllaltki küpses eas, harrastab ta endiselt teha sporti. Kepikõnd on siiani ta üks meelistegevustest. 

Koduses majapidamises on vanaemal loomad, kes hoiavad teda aktiivsena nii hommikul kõige varajasemate tundide ajal kui ka õhtul enne magamaminekut. 

Kui mõnedel noortel võtab 30-minutiline koristamine täielikult võhma välja, siis minu 72-aastane vanaema võiks koristada nii päevad ja ööd. Oleneb täiesti inimesest, kuidas tema organism mingi tegevusega harjunud on. See tõestabki seda, et vanus on kõigest number - mõned eakad võivad teha silmad ette ka nooremale põlvkonnale oma aktiivsuse ja järjepidevusega. 

Vanaemal on oma soliidse ea kohta küllaltki palju hobisi, mis teda alati nii positiivsena hoiavad: lillede kasvatamine/istutamine, lastelastega tegelemine, koeraga jalutamas käimine jne. 

Ka kõige soliidsemas eas olevad eakad inimesed võivad silmad ette teha noortele inimestele. Üks parimaid tegevusi, mis hoiab aktiivsena igas vanuses inimesi on kindlasti sport- sellest ei tasuks kunagi loobuda. Samuti on tähtsal kohal hobid- ükskõik kui vana keegi ka ei oleks, on hobid need, mis mõningatel päevad ergutavad hommikuti üles ärkama ning aktiivselt oma päeva alustama.